Pegasus

Sõnad ja muusika: CosmoCat Video: Tõnu Meldre Pildid: Maie Kivi Pegasus Mees rändab läbi liivast kõrvetatud maade, suur tühjus rinnas, pilk kaugustes. Tal mõtteis vaid see helge, hele lootus– et leiaks kordki ta tee, oma Pegasuse juurde. Nii ta otsib teda mägede ja orgude sülest, küsib tuulelt ja pärib pilvedelt: „Kus on see ratsu, kes mind kergitaks maast üles, et saaksin ma vabaks maisete murede kildudest?“ On kulunud tal saapad, tolmune on mantel, Ja seljataga tuhat rasket teed. Mees vaatab tähti öistes külmades kõrgustes Kuid ei märka ta silmi, mis on ustavad ja head. Sest ratsanik on üksi oma igatsuses suures, ta unistus on nii särav ja nii kaugel ees, et kõik, mis tõeline, tundub talle kurnav, – ta tormab vaid tühja, kuid ei aima, et on ammu juba õigel teel. Kuid vaata – ta kõrval astub uhke loom, Kel kabjad ei tee häält, ja tiivad on veel peidus. See ongi Pegasus, ta elu pärisloom, kes igal sammul, tema kõrvale on hoidund’ Ta ootab vaikselt, millal ratsanik kord peatub et heita seljast kurnav murede ja otsingute rüü. See ustav kaaslane, nii kaunis ja nii veatu, on valmis tõusma lendu... kui vaid mehe murtud südamest saaks viia ära süü Kuid ratsamees vaid rühib ikka edasi ja üksi, ta otsib imet sealt, kus seda pole ees. Ta ei tea, et Pegasusel on tiivad pandud kokku üksi ta ootab hetke, mil mees päriselt näeks teda enda ees. Nii rändavad nad koos – üks otsib, teine ootab, üks vaatab pilvi, ja teine valvab teed. Kuni ükskord ratsanik ehk seisatab ja märkab: ime ongi siin, ta kõrval olnud alati ja iganes.