Roar in thunder

Öö lõikab taevast nagu leekiv mõõk, sammud kajavad. Südames on tuli, mida kustutada ei saa, iga hingetõmme karjub: “Ma jään püsima!” Tuul rebib tänavaid ja varjud murduvad, kõik mu vanad hirmud nüüd tolmuks varisevad. Ma ei peida enam oma metsikut häält, sest torm minus tõuseb üle kogu välja. Kui maailm vajub pimedusse, siis minu veri lööb kui trumm. ROAR IN THUNDER! Kuule kuidas taevas põleb üle maa. ROAR IN THUNDER! Ma ei murdu, isegi kui välgud löövad taas. Karjun läbi tormi, läbi tule, läbi valu veel, olen äike sinu kohal — mind ei peata keegi teel. ROAR IN THUNDER! Tolm ja suits mu ümber nagu sõja laul, aga hinges tuksub ikka sama raudne au. Kõik kes ütlesid, et langen enne koitu maha, näevad nüüd mu varju üle linna kasvamas. Mu hääl on nagu mootor keset marutuult, iga sõna lööb kui laine vastu kalju suud. Ma olen sündinud, et raputada maad, mitte vaikides vaid leegina põleda. Ja kui viimne välk kord taeva poole kaob, jään mina seisma — süda endiselt kui raud. Ei ole vaikust, ei ole hirmu enam sees, ainult mürin, mis ei sure mitte eales. ROAR IN THUNDER! Las kogu maailm kuuleb minu nime nüüd! ROAR IN THUNDER! Ma tõusen kõrgemale igast langenud müürist. Kui tormid möllavad, siis mina elan veel — olen äike sinu kohal, tuli minu veres keeb! ROAR IN THUNDER!