Seisan keset tühja lagendikku,
ümber vaid metsakohin.
Tuul mu nime tasa hüüab,
öö on vaikne, lõputu..
Uuuuuuuu-huuuuu…
kaugel kajab üksik hääl.
Uuuuuuuu-huuuuu…
nagu hing, mis eksind teel.
Ja ma kõnnin läbi varjude,
otsa teel ei paista veel.
Tähed langevad mu õlgadel,
vaikuses ma kõnnin teel.
Uuuuuuuu-huuuuu…
mets sosistab mu nime..
Uuuuuuuu-huuuuu…
justkui keegi ootaks seal..
Kastehein mu jalge all helgib,
kuu vaid pilvede sees.
Iga samm viib aina kaugemale,
sinna kus mu rahu peidab end..
Kui hommik valguse toob,
kaob see külm ja pime öö.
Aga mets jääb minuga,
nagu laul, mis iial ei lõpe…
Uuuuuuuu-huuuuu…
uuuuuuuu-huuuuu…
