Karikakar

Korjasin sulle ühe väikse karikakra, öö oli soe ja linn magas. Sõrmedega rebid vaikselt kroonlehti sealt, ja küsid kas armastan ? Iga “jah” paneb südame kiiremini lööma, iga “ei” paneb korraks hinge kinni hoidma. Aga sinu silmad reedavad vastuse enne, kui viimane kroonleht langeb.. Ja tuul keerutab meid nagu vana armastusfilm, sina minu kõrval ja maailm jääb seisma. Karikakar ütleb: armastab, ei armasta, aga sinu suudlus valetada ei oska. Keerleme öös, käed ümber mu kaela, südamed põlevad kui tähed. Karikakar võib mängida meie saatusega, aga sinu pilk viib mu täiesti ära. Üks kroonleht veel — ja vastus on käes, sa armastad mind niikuinii lõpuni välja. Sõidad minuga läbi linnaöö, raadio mängib meie lemmikuid.. Sa viskad karikakra aknast välja naerdes, ütled: “Ma ei vaja seda enam, ma juba tean.” Ja ma tõmban su enda ligi keset vaikivat tänavat, kõik inimesed kaugenevad nagu poleks neid olemas. Kui su huuled puudutavad mind nii aeglaselt, siis isegi kuu jääb meid kadedalt vaatama. Las kroonlehed lendavad tuulde laiali, meie lugu ei mahu ühe lille sisse.. Kui maailm küsib, kas see tunne jääb, siis sina oled vastus, mida otsinud olen. Karikakar ütleb: armastab, ei armasta, aga sinu suudlus valetada ei oska. Keerleme öös, käed ümber mu kaela, südamed põlevad kiiremini kui tähed. Karikakar võib mängida meie saatusega, aga sinu pilk viib mu täiesti ära. Üks kroonleht veel — ja vastus on käes, sa armastad mind niikuinii lõpuni välja.